Meie lood

MEIE INIMENE – ÜLLE-EVELIN KURVITS 24. oktoober Helis Rosin

Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Lustivere kooli abiõpetaja Ülle-Evelin Kurvits, kes hiljuti pälvis tiitli Põltsamaa valla aasta tugi 2022.


Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Kuidas ma siia kooli sattusin, on väga pikk lugu. Tulin tervislikel põhjustel. Kuna ma ei saanud enam teha varasemat tööd, läksin õppima tugiisikuks. Kohe sain kutse tulla tööle Lustivere kooli samale ametikohale. Tulin 2016. aastal tugiisikuks, 2020. aastal pakkus Kaire abiõpetaja kohta. Sellest ajast alates olen olnud abiõpetaja.

Algusest peale olen teinud erinevaid töid: vajadusel olen asendanud õpetajaid nii koolis kui ka lasteaias ning käinud suvisel ajal puuetega laste päevahoius tööl.

Aitan last, kes vajab õppimisel tuge. Olen abiõpetaja, käin mitme klassi juures, sest meil on liitklassid. Käin 6. klassi juures, 4. klassi juures, 3. klassi liitmatemaatika tunnis annan matemaatikat, ka kehalise tundides, kus on koos rohkem lapsi, nii et mina tegelen õpilastega ja õpetaja annab tundi.

Sügisest lisandusid õppejuhi kohusetäitja ülesanded. Just tänu meie õpetajate toetusele tulime sellest koos välja. Sain aru, et just tänu koostööle saime hakkama ning olen iga kell valmis kõigiga luurele minema! Sain alles siis aru, mida õppejuhi töö tähendab.

Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
Erialaspetsialiste on koolis vähe, näiteks meil ei ole koolis väikeklassi õpetajat, meil on erinevad liitklassi õpilased koos ühes tunnis. Õpilased ei kuula õpetajat, nad räägivad vastu ja arvavad, et võivadki kõike öelda ja teha.

Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Meil on palju neid lapsi, kes teretavad naerul näoga, ütlevad ilusaid asju, see teeb tuju heaks. Enamus lapsi on hästi toredad, nendega on mõnus koos olla. Nad tulevad ja kallistavad, mina ise olen ka kallistaja tüüp. Kui vahel ongi tunne, et kõik jookseb kokku ja siis tuleb mõni laps ning ütleb midagi ilusat, on jälle tore olla.

Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õpetaja?
Ma arvan, et siis ma oleksin võib-olla töötukassas nõustaja – nõustaksin töötuid, oleksin mõnele töötule tugiisik ja nõustaks teda, kuidas uuesti tööturule naasta. Olen läbinud kolmekuulise koolituse, kuidas nõustada nii õpilasi kui ka töötuid nende võimaluste osas tööturule siseneda või naasta.

Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada.
Mind on aidanud minu vanaema ütlemine, et kui sa ise ennast ei aita, ei aita Sind mitte keegi ja kui sa vingud, siis sa ei jõua kuhugi. Aga kui sa naeratad, siis võid jõuda igale poole. Naeratus päästab päeva!

Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Kuidas ma siia kooli sattusin, on väga pikk lugu. Tulin tervislikel põhjustel. Kuna ma ei saanud enam teha varasemat tööd, läksin õppima tugiisikuks. Kohe sain kutse tulla tööle Lustivere kooli samale ametikohale. Tulin 2016. aastal tugiisikuks, 2020. aastal pakkus Kaire abiõpetaja kohta. Sellest ajast alates olen olnud abiõpetaja.

Algusest peale olen teinud erinevaid töid: vajadusel olen asendanud õpetajaid nii koolis kui ka lasteaias ning käinud suvisel ajal puuetega laste päevahoius tööl.

Aitan last, kes vajab õppimisel tuge. Olen abiõpetaja, käin mitme klassi juures, sest meil on liitklassid. Käin 6. klassi juures, 4. klassi juures, 3. klassi liitmatemaatika tunnis annan matemaatikat, ka kehalise tundides, kus on koos rohkem lapsi, nii et mina tegelen õpilastega ja õpetaja annab tundi.


Sügisest lisandusid õppejuhi kohusetäitja ülesanded. Just tänu meie õpetajate toetusele tulime sellest koos välja. Sain aru, et just tänu koostööle saime hakkama ning olen iga kell valmis kõigiga luurele minema! Sain alles siis aru, mida õppejuhi töö tähendab.

Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
Erialaspetsialiste on koolis vähe, näiteks meil ei ole koolis väikeklassi õpetajat, meil on erinevad liitklassi õpilased koos ühes tunnis. Õpilased ei kuula õpetajat, nad räägivad vastu ja arvavad, et võivadki kõike öelda ja teha.

Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Meil on palju neid lapsi, kes teretavad naerul näoga, ütlevad ilusaid asju, see teeb tuju heaks. Enamus lapsi on hästi toredad, nendega on mõnus koos olla. Nad tulevad ja kallistavad, mina ise olen ka kallistaja tüüp. Kui vahel ongi tunne, et kõik jookseb kokku ja siis tuleb mõni laps ning ütleb midagi ilusat, on jälle tore olla.

Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õpetaja?
Ma arvan, et siis ma oleksin võib-olla töötukassas nõustaja – nõustaksin töötuid, oleksin mõnele töötule tugiisik ja nõustaks teda, kuidas uuesti tööturule naasta. Olen läbinud kolmekuulise koolituse, kuidas nõustada nii õpilasi kui ka töötuid nende võimaluste osas tööturule siseneda või naasta.

Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada.
Mind on aidanud minu vanaema ütlemine, et kui sa ise ennast ei aita, ei aita Sind mitte keegi ja kui sa vingud, siis sa ei jõua kuhugi. Aga kui sa naeratad, siis võid jõuda igale poole. Naeratus päästab päeva!