Meie lood

MEIE INIMENE – SIRJE JÕEMAA 10. jaanuar Helis Rosin

Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Sel nädalal räägib oma mõtetest Adavere kooli õppejuht Sirje Jõemaa, kes on selles koolis töötanud juba 17 aastat.


Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Ma sattusin kooli, kui ülikooli viimasel kursusel olles läksin Tartu 5. Keskkooli Helve Raigi juurde praktikale, ta võttis praktikale kolm tudengit. 1975. aastal ei saanud ise töökohta valida, see toimus suunamisega.
Puurmani kooli direktor helistas teaduskonda ja nõudis geograafi ning loosi võtmise tulemusena pidin kolmest tudengist mina Puurmani õpetama minema. Võtsin oma koti näppu ja läksin, tegin seal ka oma lõputöö. Olin Puurmani koolis kuni 1980. aastani. Siis tuli Puurmani kooli direktoriks Annuk, kes oli ise ka geograaf ning kuna mina olin olnud lapsega kodus, siis Puurmanis mul enam tööd ei olnud.
Adaverre tulin alles 25 aastat hiljem, pärast Jõhvis ja Kohtla-Järvel töötamist. Jõhvis õpetasin geograafiat ning sinna kutsus mind kursuseõde. Kuna korteri sain Kohtla-Järvele, läksin sinna õpetama. Olin seal 25 aastat. Minust sai koolidirektor, kuna eelnevalt muusikaõpetajana töötanud Aadu Kukk loobus juba aasta pärast direktori kohast. Olin ametiühingus ja kolleegid ärgitasid mind direktori kohta vastu võtma. Kuigi ma ise ei olnud sellest mõttest vaimustatud, võtsin koha vastu.
Kollektiiv oli väga toetav. Aastatel 1995–2005 olin direktor, kuid siis leiti, et ma ei sobi direktoriks ning hakkasin jälle geograafiat õpetama. Sain tuttavalt teada, et vallavanem otsib Adavere kooli direktorit, sest vana läheb ära. Vald võttis minuga ühendust ja tulin kohta vaatama, sest siin elasid meie sugulased. Rein Uusmaa näitas mind kõigepealt ette õpetajate esindajale, seejärel näitas mulle korterit, milles siiani elan.
2006. aasta augustis alustasin Adaveres, pere jäi veel mõneks ajaks Kohtla-Järvele. Kahe kooli juhtimine oli väga erinev, kuna eelmises koolis oli õppejuht, raamatupidaja ja teised abilised. Aga õpetajate abiga algas siin uus elu.
Nüüd olen juba kaks aastat olnud Adavere kooli õppejuht. Sarnast tööd eelmise ametiga on palju, näiteks tegelen muuhulgas ka probleemide lahendamise ja inimeste ärakuulamisega.

Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
Keskendumisraskus teeb muret. Ja mitte ainult nõrgematel õpilastel, vaid kõikidel – õpilased ei suuda olla üle kümne minuti ühe asja juures, kogu aeg on vaja pakkuda vaheldust. Ka pinnapealsus. Ühiskonnas on kõik muutunud, aga kool ei ole neile muutustele järele jõudnud.
Õpetajad õpetavad enda põlvkonna tavade kohaselt, aga tänapäeva õpilased on uue põlvkonna esindajad. Kool võiks olla õpilaste jaoks õpetajatega suhtlemise võimaluseks, aga ei peaks olema teiste õpilastega koos olemise koht. Mulle tundub, et lastel on vähemaks jäänud kaastundlikkust ja empaatiat ning vähem tajutakse ka enda tegevuse tagajärgi.

Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Kolleegid teevad rõõmu – olen suur delegeerija, mis tähendab, et usaldan inimesi, kellele ülesanded delegeerin. Väikese kollektiiviga on mugav toimetada. Mulle meeldib, et pärast meievahelisi jutuajamisi ka probleemidega minu poole pöördunud õpilased tunnistavad oma eksimusi, rahunevad ja saavad oma eluga jälle edasi minna.

Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õppejuht?
Lasteaias tahtsin saada motokrossi sõitjaks, isa ka sõitis ja ise sõitsin. Kui lõpetasin kaheksanda klassi, tahtsin minna õppima mööbli restaureerimist Tartu Kulmani nimelisse kutsekooli. Kuid sel aastal mööbli restaureerimise erialale ei võetud ning sattusin äsja loodud Tallinna Spordiinternaatkooli.
Keskkoolis tahtsin rännata, seepärast läksin ülikoolis õppima geograafiat.

Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada!
Suurim viga, mida elus teha saab, on pidevalt vigu karta!

Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Ma sattusin kooli, kui ülikooli viimasel kursusel olles läksin Tartu 5. Keskkooli Helve Raigi juurde praktikale, ta võttis praktikale kolm tudengit. 1975. aastal ei saanud ise töökohta valida, see toimus suunamisega.
Puurmani kooli direktor helistas teaduskonda ja nõudis geograafi ning loosi võtmise tulemusena pidin kolmest tudengist mina Puurmani õpetama minema. Võtsin oma koti näppu ja läksin, tegin seal ka oma lõputöö. Olin Puurmani koolis kuni 1980. aastani. Siis tuli Puurmani kooli direktoriks Annuk, kes oli ise ka geograaf ning kuna mina olin olnud lapsega kodus, siis Puurmanis mul enam tööd ei olnud.

Adaverre tulin alles 25 aastat hiljem, pärast Jõhvis ja Kohtla-Järvel töötamist. Jõhvis õpetasin geograafiat ning sinna kutsus mind kursuseõde. Kuna korteri sain Kohtla-Järvele, läksin sinna õpetama. Olin seal 25 aastat. Minust sai koolidirektor, kuna eelnevalt muusikaõpetajana töötanud Aadu Kukk loobus juba aasta pärast direktori kohast. Olin ametiühingus ja kolleegid ärgitasid mind direktori kohta vastu võtma. Kuigi ma ise ei olnud sellest mõttest vaimustatud, võtsin koha vastu.
Kollektiiv oli väga toetav. Aastatel 1995–2005 olin direktor, kuid siis leiti, et ma ei sobi direktoriks ning hakkasin jälle geograafiat õpetama. Sain tuttavalt teada, et vallavanem otsib Adavere kooli direktorit, sest vana läheb ära. Vald võttis minuga ühendust ja tulin kohta vaatama, sest siin elasid meie sugulased. Rein Uusmaa näitas mind kõigepealt ette õpetajate esindajale, seejärel näitas mulle korterit, milles siiani elan.
2006. aasta augustis alustasin Adaveres, pere jäi veel mõneks ajaks Kohtla-Järvele. Kahe kooli juhtimine oli väga erinev, kuna eelmises koolis oli õppejuht, raamatupidaja ja teised abilised. Aga õpetajate abiga algas siin uus elu.
Nüüd olen juba kaks aastat olnud Adavere kooli õppejuht. Sarnast tööd eelmise ametiga on palju, näiteks tegelen muuhulgas ka probleemide lahendamise ja inimeste ärakuulamisega.

Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
Keskendumisraskus teeb muret. Ja mitte ainult nõrgematel õpilastel, vaid kõikidel – õpilased ei suuda olla üle kümne minuti ühe asja juures, kogu aeg on vaja pakkuda vaheldust. Ka pinnapealsus. Ühiskonnas on kõik muutunud, aga kool ei ole neile muutustele järele jõudnud.
Õpetajad õpetavad enda põlvkonna tavade kohaselt, aga tänapäeva õpilased on uue põlvkonna esindajad. Kool võiks olla õpilaste jaoks õpetajatega suhtlemise võimaluseks, aga ei peaks olema teiste õpilastega koos olemise koht. Mulle tundub, et lastel on vähemaks jäänud kaastundlikkust ja empaatiat ning vähem tajutakse ka enda tegevuse tagajärgi.

Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Kolleegid teevad rõõmu – olen suur delegeerija, mis tähendab, et usaldan inimesi, kellele ülesanded delegeerin. Väikese kollektiiviga on mugav toimetada. Mulle meeldib, et pärast meievahelisi jutuajamisi ka probleemidega minu poole pöördunud õpilased tunnistavad oma eksimusi, rahunevad ja saavad oma eluga jälle edasi minna.

Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õppejuht?
Lasteaias tahtsin saada motokrossi sõitjaks, isa ka sõitis ja ise sõitsin. Kui lõpetasin kaheksanda klassi, tahtsin minna õppima mööbli restaureerimist Tartu Kulmani nimelisse kutsekooli. Kuid sel aastal mööbli restaureerimise erialale ei võetud ning sattusin äsja loodud Tallinna Spordiinternaatkooli.
Keskkoolis tahtsin rännata, seepärast läksin ülikoolis õppima geograafiat.

Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada!
Suurim viga, mida elus teha saab, on pidevalt vigu karta!