Meie lood

MEIE INIMENE – MIINA LEHTLA 07. november Helis Rosin

Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna 24. oktoobrist Lustivere õppekoha õppejuhina tegutsev Miina Lehtla.


Palun tutvusta end!
Olen pärit hoopiski Eesti läänepoolsest otsast. Minu lapsepõlv on tihedalt seotud Matsalu rahvuspargiga. Ilmselt sealt on tulnudki minu suur lugupidamine puhta looduse, metsa, mere ja vaikuse vastu. Gümnaasiumihariduse omandasin Lihulas ning ülikoolihariduse Tartus.
Jõgevale sattusin elama tänu oma abikaasale. Algselt töötasin Jõgeva maavalitsuses lastekaitse ja noorsootöö alal, edasi viis tee mind Siimusti algkooli, kus töötasin klassiõpetajana kokku 12 aastat.

Kuidas Sa meie kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Lustivere kooli sattusin tänu väljakuulutatud konkursile. Olin juba eelnevalt mõelnud, et võiks küll edasi koolis tööd teha, aga mõnes teises ametis. Seega antud õppejuhi leidmise konkurss saabus minu jaoks üsna õigel ajal. Oma klassi õpilaste ja nende vanema juurest lahkumine oli küll väga raske, aga nagu nad ütlesid: “vahel tuleb vanast (ja turvalisest)” lahti lasta.
Nüüdsest olengi koolis õppejuht, kes vastutab sujuvalt kulgeva õppetöö eest. Sellele lisaks nõustan koolielu puudutavates küsimustes lapsevanemaid ja õpetajaid ning vajadusel saavad minult abi ka lapsed. Võrreldes varasema tööga olen endiselt ümbritsetud õpetajate ja õpilastega, seega koolikeskkond on mulle tuttav ja harjumuspärane.

Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
Õpetajana olin mures sellele ametile pandud suurte ootuste pärast. Elu on pidevas muutumises, lastele on üha raskem igasse õppetundi põnevust pakkuda. Digivahendid tungivad peale, lihtne jutt ja seletus tundub õpilastele juba igav. Pingutus on üha raskem, seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Õpilasi on üha raskem huvitegevusse suunata, sest paljude jaoks on lihtsam olla kodus arvuti või nutiseadme seltsis. Peresisesed mured tulevad lastega kooli kaasa. Mõtlen tihti, et kuidas seda tööd teha nii, et oleksin ise rahul, õpilastel silmad säraksid ja iga lapsevanema ootus oleks täidetud.

Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Iga õpilase pisimgi õnnestumine ja edenemine teeb alati meele rõõmsaks. Seda nii õppimise kui ka käitumise osas. Väikesed heatahtlikud naljad ja vigurid lisavad koolipäeva särtsu.
Mind on koolis töötamine muutnud rahulikumaks, sest lõpuks saan ise aru, et iga asja pärast ei ole mõtet närvi minna.

Mida Sa teeksid, kui Sa ei töötaks täna koolis?
Ilmselt leiaksin koha, kus oleks vastupidiselt koolile rohkem vaikust ja rahu. Seostaks end looduse, taimede või loomadega. Võib-olla tegeleks aiandusega. Või siis kirjutaks hoopis mõne raamatu. Mulle väga meeldib kirjutada.

Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada.
Olen püüdnud oma elurada jagada vanasõnadega. Seega, iga vanasõna kannab endas heaks inimeseks olemise nippe.

Palun tutvusta end!
Olen pärit hoopiski Eesti läänepoolsest otsast. Minu lapsepõlv on tihedalt seotud Matsalu rahvuspargiga. Ilmselt sealt on tulnudki minu suur lugupidamine puhta looduse, metsa, mere ja vaikuse vastu. Gümnaasiumihariduse omandasin Lihulas ning ülikoolihariduse Tartus.
Jõgevale sattusin elama tänu oma abikaasale. Algselt töötasin Jõgeva maavalitsuses lastekaitse ja noorsootöö alal, edasi viis tee mind Siimusti algkooli, kus töötasin klassiõpetajana kokku 12 aastat.


Kuidas Sa meie kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Lustivere kooli sattusin tänu väljakuulutatud konkursile. Olin juba eelnevalt mõelnud, et võiks küll edasi koolis tööd teha, aga mõnes teises ametis. Seega antud õppejuhi leidmise konkurss saabus minu jaoks üsna õigel ajal. Oma klassi õpilaste ja nende vanema juurest lahkumine oli küll väga raske, aga nagu nad ütlesid: “vahel tuleb vanast (ja turvalisest)” lahti lasta.
Nüüdsest olengi koolis õppejuht, kes vastutab sujuvalt kulgeva õppetöö eest. Sellele lisaks nõustan koolielu puudutavates küsimustes lapsevanemaid ja õpetajaid ning vajadusel saavad minult abi ka lapsed. Võrreldes varasema tööga olen endiselt ümbritsetud õpetajate ja õpilastega, seega koolikeskkond on mulle tuttav ja harjumuspärane.

Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
Õpetajana olin mures sellele ametile pandud suurte ootuste pärast. Elu on pidevas muutumises, lastele on üha raskem igasse õppetundi põnevust pakkuda. Digivahendid tungivad peale, lihtne jutt ja seletus tundub õpilastele juba igav. Pingutus on üha raskem, seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Õpilasi on üha raskem huvitegevusse suunata, sest paljude jaoks on lihtsam olla kodus arvuti või nutiseadme seltsis. Peresisesed mured tulevad lastega kooli kaasa. Mõtlen tihti, et kuidas seda tööd teha nii, et oleksin ise rahul, õpilastel silmad säraksid ja iga lapsevanema ootus oleks täidetud.

Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Iga õpilase pisimgi õnnestumine ja edenemine teeb alati meele rõõmsaks. Seda nii õppimise kui ka käitumise osas. Väikesed heatahtlikud naljad ja vigurid lisavad koolipäeva särtsu.
Mind on koolis töötamine muutnud rahulikumaks, sest lõpuks saan ise aru, et iga asja pärast ei ole mõtet närvi minna.

Mida Sa teeksid, kui Sa ei töötaks täna koolis?
Ilmselt leiaksin koha, kus oleks vastupidiselt koolile rohkem vaikust ja rahu. Seostaks end looduse, taimede või loomadega. Võib-olla tegeleks aiandusega. Või siis kirjutaks hoopis mõne raamatu. Mulle väga meeldib kirjutada.

Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada.
Olen püüdnud oma elurada jagada vanasõnadega. Seega, iga vanasõna kannab endas heaks inimeseks olemise nippe.