MEIE INIMENE – KAIRE KAMPUS 04. jaanuar Helis Rosin
Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Seekord on intervjueeritavaks 13 aastat Lustivere koolis ja nüüd Põltsamaa Ühisgümnaasiumis töötav Kaire Kampus, kes viimased kaks aastat on täitnud tugiteenuste juhi ülesandeid.
Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Minu esimene töökoht oli Põltsamaa Lasteaias Mari, kus alustasin kasvatajana ja kus ma seejärel olin viis aastat juhataja. Järgmised kaheksa aastat töötasin Jõgeva Maavalitsuses, kus üks minu töövaldkondi oli töötamine erivajadustega õpilastega.
Lustivere kooli sattusin aastal 2008, kui vabanes koolis direktori ametikoht. 13 aastat olin Lustiveres koolijuht ning 2021. aasta septembrist, pärast haridusreformi, sai minust Põltsamaa Ühisgümnaasiumi tugiteenuste juht.
Meil on oma tugispetsialistide osakond, mida mina koordineerin ning kuhu kuuluvad psühholoogid, sotsiaalpedagoogid, eripedagoogid, abiõpetajad ja logopeedid. Koostöös õppejuhtidega leiame kõikidele õpilastele parimad õpilaste individuaalsust arvestavad tugiteenused.
24. oktoobrist saime tugispetsialistidele eraldi ruumid, mida kutsume hellitavalt TUK-iks ehk tugikeskuseks. Tugikeskuses tegutsevad lisaks tugispetsialistidele ka õpiabirühmad ja väikeklassid.
Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
Õpilaste arv, kes vajavad toetavaid teenuseid, sealhulgas üks-ühele õpet, on kasvanud. Muret teeb see, et meil jääb õppekohtade üleselt puudu ruumidest, kus tagada õpilasi toetav õppekorraldus. Meil puuduvad nii ruumilised võimalused kui ka inimesed, kes seda korraldaksid. Näen seda meie kooli arengvõimalusena.
Muret teeb ka uusimmigrantide saabumisega seotud ja lahendamist vajavad muutused õppekorralduses ja õpetajate toetamises. Meil puuduvad eelnevad kogemused ja vajame head nõu erinevatelt praktikutelt. Veel teeb mulle muret noorte vaimne tervis ning kiusamisjuhtumite sagenemine, mis võimendub sotsiaalmeedias ning millele on oma jälje jätnud ka Covidi-aegne distantsõppel olemine.
Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Praegu on meil olemas vajalikud ja erialase ettevalmistusega spetsialistid kõikides õppekohtades. Rõõmustab, et tagasiside lapsevanematelt ja õpilastelt on tunnustav. Rõõmu teeb ka koostöö õpetajatega – klassijuhatajad oskavad märgata ja pöörduvad murede ja küsimustega spetsialistide poole. Samuti on hea töötada kaasaegselt remonditud ja sobivaks kohandatud ruumides.
Mida Sa teeksid, kui Sa ei töötaks täna koolis?
Mõtlesin sellele juba haridusreformi ajal, kui oli teada, et väikeste koolide juhtide ametikohad kaovad. Uut ühendatud struktuuri arutades tekkis mõte ja soov töötada edasi koolis, kuigi loodav tugiteenuste juhi ametikoht on uus ja eeldab uusi mõtteid.
Mul on ka väikelaste psühholoogi ettevalmistus ja läbi enesetäienduse oleksin saanud jätkata ka nõustamisvaldkonnas. Juba 1999. aastal, kui lõpetasin töötamise lasteaias, oli mulle südamelähedane erivajadustega laste toetamine. Oma praeguses ametis näen suuremat võimalust leida igale lapsele teda toetav võrgustik ja tugiteenus.
Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada!
Mulle meeldib ütlus: “Püüa mõista, mitte hukka mõista!”. See sobib suhtlemisel nii õpilaste, õpetajate kui ka lastevanematega.
Intervjueeris Juta Jaani
Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Minu esimene töökoht oli Põltsamaa Lasteaias Mari, kus alustasin kasvatajana ja kus ma seejärel olin viis aastat juhataja. Järgmised kaheksa aastat töötasin Jõgeva Maavalitsuses, kus üks minu töövaldkondi oli töötamine erivajadustega õpilastega.
Lustivere kooli sattusin aastal 2008, kui vabanes koolis direktori ametikoht. 13 aastat olin Lustiveres koolijuht ning 2021. aasta septembrist, pärast haridusreformi, sai minust Põltsamaa Ühisgümnaasiumi tugiteenuste juht.
Meil on oma tugispetsialistide osakond, mida mina koordineerin ning kuhu kuuluvad psühholoogid, sotsiaalpedagoogid, eripedagoogid, abiõpetajad ja logopeedid. Koostöös õppejuhtidega leiame kõikidele õpilastele parimad õpilaste individuaalsust arvestavad tugiteenused.
24. oktoobrist saime tugispetsialistidele eraldi ruumid, mida kutsume hellitavalt TUK-iks ehk tugikeskuseks. Tugikeskuses tegutsevad lisaks tugispetsialistidele ka õpiabirühmad ja väikeklassid.
Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
Õpilaste arv, kes vajavad toetavaid teenuseid, sealhulgas üks-ühele õpet, on kasvanud. Muret teeb see, et meil jääb õppekohtade üleselt puudu ruumidest, kus tagada õpilasi toetav õppekorraldus. Meil puuduvad nii ruumilised võimalused kui ka inimesed, kes seda korraldaksid. Näen seda meie kooli arengvõimalusena.
Muret teeb ka uusimmigrantide saabumisega seotud ja lahendamist vajavad muutused õppekorralduses ja õpetajate toetamises. Meil puuduvad eelnevad kogemused ja vajame head nõu erinevatelt praktikutelt. Veel teeb mulle muret noorte vaimne tervis ning kiusamisjuhtumite sagenemine, mis võimendub sotsiaalmeedias ning millele on oma jälje jätnud ka Covidi-aegne distantsõppel olemine.
Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Praegu on meil olemas vajalikud ja erialase ettevalmistusega spetsialistid kõikides õppekohtades. Rõõmustab, et tagasiside lapsevanematelt ja õpilastelt on tunnustav. Rõõmu teeb ka koostöö õpetajatega – klassijuhatajad oskavad märgata ja pöörduvad murede ja küsimustega spetsialistide poole. Samuti on hea töötada kaasaegselt remonditud ja sobivaks kohandatud ruumides.
Mida Sa teeksid, kui Sa ei töötaks täna koolis?
Mõtlesin sellele juba haridusreformi ajal, kui oli teada, et väikeste koolide juhtide ametikohad kaovad. Uut ühendatud struktuuri arutades tekkis mõte ja soov töötada edasi koolis, kuigi loodav tugiteenuste juhi ametikoht on uus ja eeldab uusi mõtteid.
Mul on ka väikelaste psühholoogi ettevalmistus ja läbi enesetäienduse oleksin saanud jätkata ka nõustamisvaldkonnas. Juba 1999. aastal, kui lõpetasin töötamise lasteaias, oli mulle südamelähedane erivajadustega laste toetamine. Oma praeguses ametis näen suuremat võimalust leida igale lapsele teda toetav võrgustik ja tugiteenus.
Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada!
Mulle meeldib ütlus: “Püüa mõista, mitte hukka mõista!”. See sobib suhtlemisel nii õpilaste, õpetajate kui ka lastevanematega.
Intervjueeris Juta Jaani
