MEIE INIMENE – HILLE MARTIN 10. mai Helis Rosin
Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi muusikaõpetaja Hille Martin.
Kuidas Sa Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle sattusid?
Aasta oli 1982, oli nõukogude aeg. Lõpetasin Tallinna Riikliku Konservatooriumi ja sain kolmeks aastaks suunamise Põltsamaa Keskkooli. Tulin kindla teadmisega, et olen siin need aastad ära ja lähen tagasi koju, Tallinnasse.
Ma ei tundnud siin ühtegi inimest ega ka linna.
Nüüd on kolmest aastast saanud natuke pikem aeg. Nagu öeldakse, pole midagi püsivamat kui ajutine.
Mida Sa koolis teed?
Õpetan lastele laulmist. Praegu annan tunde 4.–12. klassini. Olen õpetanud kõikides astmetes. See on hästi erinev, sest vanusega muutuvad nii huvi kui ka suhtumine kooli ja õppetöösse. Kõik need aastad olen juhendanud ka laste- ja kammerkoori.
Teist aastat olen 7.C klassijuhataja. See on minu jaoks uus ja väljakutseid pakkuv roll. Varem mõtlesin, et küll klassijuhataja paneb ja teeb. Nüüd pean ise selle kõigega hakkama saama. Mulle klassijuhatajaks olemine meeldib – saab õpilasi suunata õigele rajale, selgitada, natuke „sõdida“ tekkinud probleemidega ja nalja saab ka.
Mis Sulle koolielu juures rõõmu valmistab?
Kordan seda lauset, mille kunagi ütlesin Vooremaa ajalehe artiklis: „Tulen igal hommikul rõõmuga tööle“.
Muusika teeb meele rõõmsaks. Maailmas on nii palju kaunist muusikat, mida saan õpilastele tutvustada.
Mul on oma klass, kuhu tulen nagu oma koju. Ja ilus valge digiklaver, mille võimalused on kaasaegsed. Jõulude ajal oleme nagu kirikus, kui oreli-soundiga „Püha ööd“ laulame.
Ma naudin oma tööd, kuigi õpetajaamet on raske. Tuleb arvestada, et iga õpilase arusaam elust on erinev, mõista nende probleeme ja neid võimalusel aidata lahendada. Kõiki ei huvita muusika ja laulmine.
Mul on kahju, et praegune 12. a klass ära läheb. Kui nemad laulma hakkasid, kostis see üle terve koolimaja.
Lapsed on muutunud, terve elu on muutunud. Tuleb leida see „miski“, millest rõõmu tunda. Need on sageli pisiasjad, mida kohe ei märka.
Aprilli lõpus toimus meie kooli traditsiooniline Kevadpidu – oli muretsemist ja ka puudujaid, aga ma nägin, et lastel oli hea meel. Laulud olid selged ja koos lauldes oligi nagu väike laulupidu.
Lastekooriga ootame pääset noorte laulupeole „Püha on maa“. See on minu 16. laulupidu õpilaskooridega. Õppisime ära kõik 14 laulu, neist mõnigi üsna keeruline, võro murdes ja koos liigutustega. Kiidan oma tublisid lauljaid. Tegime proove talve varahommikutel, kui koolis teisi veel polnudki.
Mis koolielu juures muret valmistab?
Tänapäeva elu on mugav, vaba, ahvatlusi täis. See muudab käitumist ja suhtumist. Piir vabaduse ja labasuse vahel on sageli nähtamatu.
Viimastel aastatel olen märganud, et häbitunne on kadumas. Ja viisakust kohates ma kohmetun.
Enamik õpilasi on aga ääretult toredad ja nemad hoiavadki meid selle töö juures.
Peab oskama leida see kuldne kesktee, kus kõigil on hea.
Mis pille Sa mängida oskad?
Klaver on väga käpas – vaatan aknast välja ja mängin. Plokkflööti valdan, trompetit olen 3,5 aastat õppinud. Akordionit oskan ka. Väikekandle mängu omandasin hiljem.
Ma ei ole keelpillimängija, aga ukulele õppisin ära viis aastat tagasi koolil 100. juubeliks. Õpetajad moodustasid vilistlaste peoks nn ukulele-ansambli. Mõtlesin siis: Kõik teised oskavad ja mina, muusikaõpetaja, ei oska ukulelet! Mehhaaniliselt kodus harjutasin ja õppisin neli pala ilusti pähe.
Mida sa teeksid siis, kui ei oleks koolis õpetaja?
Minust saaks hea sekretär. Olen väga täpne ja järjepidev. Kõik peab nö süsteemis olema.
Ma oleks ka hea koristaja. Koolipäeva lõpus teen klassi alati korda, kõik toolid peavad ilusti laua all olema. Ühtki paberit ei jäta ma koristajale üles võtmiseks. Minu klass on alati puhas ja korras.
Mulle meeldib aidata ja hoolida. Teeksin midagi ka meditsiini valdkonnas. Jõuluõhtul poleks mingit probleemi valves olla.
On sul mõni mõttetera, tsitaat, mida tahaksid teistega jagada?
Andesta ka siis, kui andeks ei paluta!
Õpetajaametis on seda sageli vaja.
Kuidas Sa Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle sattusid?
Aasta oli 1982, oli nõukogude aeg. Lõpetasin Tallinna Riikliku Konservatooriumi ja sain kolmeks aastaks suunamise Põltsamaa Keskkooli. Tulin kindla teadmisega, et olen siin need aastad ära ja lähen tagasi koju, Tallinnasse.
Ma ei tundnud siin ühtegi inimest ega ka linna.
Nüüd on kolmest aastast saanud natuke pikem aeg. Nagu öeldakse, pole midagi püsivamat kui ajutine.
Mida Sa koolis teed?
Õpetan lastele laulmist. Praegu annan tunde 4.–12. klassini. Olen õpetanud kõikides astmetes. See on hästi erinev, sest vanusega muutuvad nii huvi kui ka suhtumine kooli ja õppetöösse. Kõik need aastad olen juhendanud ka laste- ja kammerkoori.
Teist aastat olen 7.C klassijuhataja. See on minu jaoks uus ja väljakutseid pakkuv roll. Varem mõtlesin, et küll klassijuhataja paneb ja teeb. Nüüd pean ise selle kõigega hakkama saama. Mulle klassijuhatajaks olemine meeldib – saab õpilasi suunata õigele rajale, selgitada, natuke „sõdida“ tekkinud probleemidega ja nalja saab ka.
Mis Sulle koolielu juures rõõmu valmistab?
Kordan seda lauset, mille kunagi ütlesin Vooremaa ajalehe artiklis: „Tulen igal hommikul rõõmuga tööle“.
Muusika teeb meele rõõmsaks. Maailmas on nii palju kaunist muusikat, mida saan õpilastele tutvustada.
Mul on oma klass, kuhu tulen nagu oma koju. Ja ilus valge digiklaver, mille võimalused on kaasaegsed. Jõulude ajal oleme nagu kirikus, kui oreli-soundiga „Püha ööd“ laulame.
Ma naudin oma tööd, kuigi õpetajaamet on raske. Tuleb arvestada, et iga õpilase arusaam elust on erinev, mõista nende probleeme ja neid võimalusel aidata lahendada. Kõiki ei huvita muusika ja laulmine.
Mul on kahju, et praegune 12. a klass ära läheb. Kui nemad laulma hakkasid, kostis see üle terve koolimaja.
Lapsed on muutunud, terve elu on muutunud. Tuleb leida see „miski“, millest rõõmu tunda. Need on sageli pisiasjad, mida kohe ei märka.
Aprilli lõpus toimus meie kooli traditsiooniline Kevadpidu – oli muretsemist ja ka puudujaid, aga ma nägin, et lastel oli hea meel. Laulud olid selged ja koos lauldes oligi nagu väike laulupidu.
Lastekooriga ootame pääset noorte laulupeole „Püha on maa“. See on minu 16. laulupidu õpilaskooridega. Õppisime ära kõik 14 laulu, neist mõnigi üsna keeruline, võro murdes ja koos liigutustega. Kiidan oma tublisid lauljaid. Tegime proove talve varahommikutel, kui koolis teisi veel polnudki.
Mis koolielu juures muret valmistab?
Tänapäeva elu on mugav, vaba, ahvatlusi täis. See muudab käitumist ja suhtumist. Piir vabaduse ja labasuse vahel on sageli nähtamatu.
Viimastel aastatel olen märganud, et häbitunne on kadumas. Ja viisakust kohates ma kohmetun.
Enamik õpilasi on aga ääretult toredad ja nemad hoiavadki meid selle töö juures.
Peab oskama leida see kuldne kesktee, kus kõigil on hea.
Mis pille Sa mängida oskad?
Klaver on väga käpas – vaatan aknast välja ja mängin. Plokkflööti valdan, trompetit olen 3,5 aastat õppinud. Akordionit oskan ka. Väikekandle mängu omandasin hiljem.
Ma ei ole keelpillimängija, aga ukulele õppisin ära viis aastat tagasi koolil 100. juubeliks. Õpetajad moodustasid vilistlaste peoks nn ukulele-ansambli. Mõtlesin siis: Kõik teised oskavad ja mina, muusikaõpetaja, ei oska ukulelet! Mehhaaniliselt kodus harjutasin ja õppisin neli pala ilusti pähe.
Mida sa teeksid siis, kui ei oleks koolis õpetaja?
Minust saaks hea sekretär. Olen väga täpne ja järjepidev. Kõik peab nö süsteemis olema.
Ma oleks ka hea koristaja. Koolipäeva lõpus teen klassi alati korda, kõik toolid peavad ilusti laua all olema. Ühtki paberit ei jäta ma koristajale üles võtmiseks. Minu klass on alati puhas ja korras.
Mulle meeldib aidata ja hoolida. Teeksin midagi ka meditsiini valdkonnas. Jõuluõhtul poleks mingit probleemi valves olla.
On sul mõni mõttetera, tsitaat, mida tahaksid teistega jagada?
Andesta ka siis, kui andeks ei paluta!
Õpetajaametis on seda sageli vaja.
