MEIE INIMENE – ANU PAJO 10. oktoober Janel.Palm
Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Alustame intervjuusarjaga, et tutvustada oma töötajaid ja nende tegemisi. Samuti saame teada, mis on nende arvates koolieluga seotud rõõmud ja murekohad.
Esimesena saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi sotsiaalpedagoog Anu Pajo, kes pärjati hiljuti Põltsamaa valla aasta tugispetsialisti tiitliga.
Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Rõhutaksin sõna sattusin, sest ma ei ole unistanud saada õpetajaks. Olen seda tööd kõrvalt näinud, kuna minu ema ja vanaema olid õpetajad ja olin kindel, et ei taha seda tööd teha. Aga elul olid teised plaanid. Aastal 2005 olin psühholoogia tudeng ja mul oli vaja minna praktikale. Tulin kooli Karmeni juurde praktikale ja kuna Karmen läks lapsehoolduspuhkusele, tegi ta mulle ettepaneku, et võiksin teda asendada. Ja nii ta läks. Kui Karmen tagasi tuli, tegi ta direktorile ettepaneku üks koht juurde luua ja nii olime kahekesi tööl. Töö hakkas mulle meeldima ja nii see kuidagi jäi.
Tänasel päeval olen põhikohaga sotsiaalpedagoog. Ma nõustan erinevate küsimuste ja murede korral, mis koolis tekivad. Nõustan õpilasi, õpetajaid ja lapsevanemaid, aga sotsiaalpedagoogi tööle lisaks annan ka gümnaasiumis suhtlemispsühholoogia tunde ning olen klassijuhataja.
Mis Sulle tänase koolihariduse juures muret teeb?
Sooviksin, et oleks rohkem erinevaid võimalusi koolielu mitmekesisemaks muutmiseks. Näiteks sooviksin, et koolis oleks vaikseid nurkasid, kus saaks ka koolipäeval olla korraks rahulikus kohas. Linnastume üha rohkem, aga samas võiks meil väikse kohana olla rohkem rohelust, loodusteraapiat võiks proovida. Elu on kiire ja kirju, koolis peaks olema koht, kus aeg maha võtta, sest vaimsele tervisele on seda väga-väga vaja!
Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Koolis töötades on kõige rohkem rõõmu lastest – nendega saab nalja! Kuigi vahel „keevad“ lastel emotsioonid üle, on see paratamatu, eriti suures grupis. Siis ongi minu abi vaja, siin saan mina aidata. Tülid on loomulik elu osa, aga tülitseda peab ka oskama. Tülitsema peab nii, et teise inimese väärikus jääb alles.
Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õpetaja?
Mul on küll erinevaid hobisid, aga ma ei kujuta ette, et töötaksin kuskil mujal. Noortega on tore töötada ja koos olla, nad annavad väga palju energiat!
Lõpetuseks ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada.
Elu on täis võimalusi ja valikuid ning otsustavaks saab, mis valiku sa teed. Ärge kartke eksida!
Intervjueeris Juta Jaani
Esimesena saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi sotsiaalpedagoog Anu Pajo, kes pärjati hiljuti Põltsamaa valla aasta tugispetsialisti tiitliga.
Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Rõhutaksin sõna sattusin, sest ma ei ole unistanud saada õpetajaks. Olen seda tööd kõrvalt näinud, kuna minu ema ja vanaema olid õpetajad ja olin kindel, et ei taha seda tööd teha. Aga elul olid teised plaanid. Aastal 2005 olin psühholoogia tudeng ja mul oli vaja minna praktikale. Tulin kooli Karmeni juurde praktikale ja kuna Karmen läks lapsehoolduspuhkusele, tegi ta mulle ettepaneku, et võiksin teda asendada. Ja nii ta läks. Kui Karmen tagasi tuli, tegi ta direktorile ettepaneku üks koht juurde luua ja nii olime kahekesi tööl. Töö hakkas mulle meeldima ja nii see kuidagi jäi.
Tänasel päeval olen põhikohaga sotsiaalpedagoog. Ma nõustan erinevate küsimuste ja murede korral, mis koolis tekivad. Nõustan õpilasi, õpetajaid ja lapsevanemaid, aga sotsiaalpedagoogi tööle lisaks annan ka gümnaasiumis suhtlemispsühholoogia tunde ning olen klassijuhataja.
Mis Sulle tänase koolihariduse juures muret teeb?
Sooviksin, et oleks rohkem erinevaid võimalusi koolielu mitmekesisemaks muutmiseks. Näiteks sooviksin, et koolis oleks vaikseid nurkasid, kus saaks ka koolipäeval olla korraks rahulikus kohas. Linnastume üha rohkem, aga samas võiks meil väikse kohana olla rohkem rohelust, loodusteraapiat võiks proovida. Elu on kiire ja kirju, koolis peaks olema koht, kus aeg maha võtta, sest vaimsele tervisele on seda väga-väga vaja!
Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Koolis töötades on kõige rohkem rõõmu lastest – nendega saab nalja! Kuigi vahel „keevad“ lastel emotsioonid üle, on see paratamatu, eriti suures grupis. Siis ongi minu abi vaja, siin saan mina aidata. Tülid on loomulik elu osa, aga tülitseda peab ka oskama. Tülitsema peab nii, et teise inimese väärikus jääb alles.
Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õpetaja?
Mul on küll erinevaid hobisid, aga ma ei kujuta ette, et töötaksin kuskil mujal. Noortega on tore töötada ja koos olla, nad annavad väga palju energiat!
Lõpetuseks ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada.
Elu on täis võimalusi ja valikuid ning otsustavaks saab, mis valiku sa teed. Ärge kartke eksida!
Intervjueeris Juta Jaani
