Meie lood

MEIE INIMENE - AIRE NARITS 17. oktoober Helis Rosin

Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi.
Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi loodusainete õpetaja Aire Narits, kes hiljuti pälvis tiitli Jõgevamaa aasta põhikooli aineõpetaja 2022.


Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Tahtsin minna õppima bioloogiat, aga bioloogiaõpetaja ei soovitanud mul teadlaseks hakata. Ja siis õppisingi bioloogia õpetajaks, mitte ei hakanud teadlaseks. Kui tulin kooli praktikale, siis direktor Helle Rümmel ütles, et saan kooli praktikale ainult siis, kui tulen pärast siia ka õpetajaks. Nii ma kooli sattusingi aastal 1991. 

Õpetan loodusaineid – bioloogiat ja loodusõpetust, mõnikord keemiat ja geograafiat. Juhendan õpilaste uurimistöid, koordineerin õpikodade tegevust ja juhin loodusainete ainesektsiooni. Huviliste olemasolul viin läbi loodusringe. Õpetan kuuendast kuni kaheteistkümnenda klassini.

Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
Mulle teeb muret, et inimesed ei tunne ennast ümbritsevaid liike ja seetõttu ei oska neid hinnata. Loodus on eraldi ja mina olen eraldi ning see, et meie sõltume loodusest, ei jõua kõikidele kohale. Õpilased ei suuda pikalt keskenduda ühele teemale – teevad kiiresti oma ülesanded ära, aga ei mõtle tihti sellele, mida nad sellest õpivad. Õpilased armastavad liiga palju oma telefone.

Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Rõõmu teeb see, kui õpilased on uudishimulikud, tulevad Sinu ideedega kaasa ja ise algatavad midagi. Mind rõõmustavad alati minu kolleegid – nad on alati valmis kaasa lööma, toetama ja ära kuulama!

Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õpetaja?
See on asi, mille peale ma ei ole mõelnud. Sul võib tekkida tunne, et mõnikord on raske, aga selles töös on piisavalt väljakutseid ja rõõme, et sellel tööl jätkata. 

Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada.
See on Arnold Scweitzer’i mõte, mille ma annan alati oma õpilastele kaasa: „Ma  olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada“. 

Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Tahtsin minna õppima bioloogiat, aga bioloogiaõpetaja ei soovitanud mul teadlaseks hakata. Ja siis õppisingi bioloogia õpetajaks, mitte ei hakanud teadlaseks. Kui tulin kooli praktikale, siis direktor Helle Rümmel ütles, et saan kooli praktikale ainult siis, kui tulen pärast siia ka õpetajaks. Nii ma kooli sattusingi aastal 1991. 

Õpetan loodusaineid – bioloogiat ja loodusõpetust, mõnikord keemiat ja geograafiat. Juhendan õpilaste uurimistöid, koordineerin õpikodade tegevust ja juhin loodusainete ainesektsiooni. Huviliste olemasolul viin läbi loodusringe. Õpetan kuuendast kuni kaheteistkümnenda klassini.


Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
Mulle teeb muret, et inimesed ei tunne ennast ümbritsevaid liike ja seetõttu ei oska neid hinnata. Loodus on eraldi ja mina olen eraldi ning see, et meie sõltume loodusest, ei jõua kõikidele kohale. Õpilased ei suuda pikalt keskenduda ühele teemale – teevad kiiresti oma ülesanded ära, aga ei mõtle tihti sellele, mida nad sellest õpivad. Õpilased armastavad liiga palju oma telefone.

Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Rõõmu teeb see, kui õpilased on uudishimulikud, tulevad Sinu ideedega kaasa ja ise algatavad midagi. Mind rõõmustavad alati minu kolleegid – nad on alati valmis kaasa lööma, toetama ja ära kuulama!

Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õpetaja?
See on asi, mille peale ma ei ole mõelnud. Sul võib tekkida tunne, et mõnikord on raske, aga selles töös on piisavalt väljakutseid ja rõõme, et sellel tööl jätkata. 

Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada.
See on Arnold Scweitzer’i mõte, mille ma annan alati oma õpilastele kaasa: „Ma  olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada“.